Kaamera/Camera. Moving pictures of Anna and Marta

Inwood on nii kaugel põhjas, et suur osa newyorklasi ei teagi, mis seal täpselt on. Meie sõitsime sinna umbes 2 tundi, sõites New York City kõige pikema metrooliini A-liini pidi: lõunast ookeani äärest Manhattani põhjaossa.

Siin üks poeuksele maalitud külalislahke tänavakunst:



...Ja samalaadilist kunsti kohtab ka mänguväljakul:



Isad jalutamas. Väga tüüpiline pilt nädalavahetusel pargis (ja mitte ainult Inwoodis... küllap kogu maailmas).


Üks levinud pargimänge on lendav taldrik, inglise keeles frisbee:


...Ja siin on midagi kummikeksu taolist, ainult et neid kumme vibatakse üles-alla, nii et hüppaja elu on päris raske:


Mõnusalt kaljune, kergelt Uus-Inglismaa tunne tuleb peale:


Kaljudelt alla vaadates näeb laia Hudsoni jõge, kaugel lõunas paistmas George Washingtoni silda, mis viib üle jõe New Jerseysse:



Inwoodi park olevat reisiraamatute väitel ainus mets New Yorgis, mis säilinud algsel kujul (kuigi ma ise arvaks, et ka Central Park, vähemalt osaliselt, on seda.)



Need täpid on inimesed, ja kaljuseina all on autotee:


Põhiline elanikkond sealkandis on dominiiklased, neil paistab olevat kombeks tänaval doominot mängida - iga natukese aja tagant võib tänaval selliseid laudu näha:


Aga veel. Inwoodis on üks maja, mis möödunud sajandi algusest kuulus ühele eesti perele, ja siiamaani, nagu näha, on mõned elanikud kahtlaselt tuttavate nimedega...


Sadama lähistel näeme hullu, kes vabatahtlikult end Hudsoni jõe hoolde usaldab.


Sadamas saab joosta ja täie rinnaga hinnata - kuigi Hudson on silmaga vaadates räpane, on õhus täitsa päris veelõhn.